Teraskonstruktsiooniga pööningu ehitamisel tuleb tähelepanu pöörata paljudele asjadele. Enne ehitamist on kõige parem leida professionaalne pööningufirma, kes koostaks pööningu teraskonstruktsiooni projekteerimisplaani, et tagada ohutus ehitusprotsessi ajal. Allpool tutvustan teile lühidalt ettevaatusabinõusid vahekorruse teraskonstruktsioonide ehitamisel.
Kõigepealt mõelge, kas ruumi põranda kõrgus on piisav. Kahekorruselise maja uue katusekorruse alumine serv peaks olema esimese korruse algse põrandaplaadi alumise servaga samal tasemel ning ühekorruselise katusekorruse alumine serv peab olema vähemalt 2,6 meetrit. Pööningukorruse ja katuse vaba sisekõrgus ei tohi olla väiksem kui 2,4 meetrit ja minimaalne kõrgus ei tohi olla väiksem kui 2,2 meetrit. See põhineb eeldusel, et selles elab inimesi. Kui teie pööningul ei asu inimesed, saate kõrguse oma äranägemise järgi otsustada.
Teiseks ei tohiks pööningu kahe lühema külje vahe olla liiga suur. Kanali terase kasutamisel ehituses ei tohiks see üldjuhul ületada 4 meetrit ja maksimum ei tohi ületada 6 meetrit.
Terase ostmisel proovige valida riikliku standardi terast. Kuna selle terase kvaliteet ja spetsifikatsioonid on paremad kui mittestandardse teras. Mittestandardsel terasel on kõrge kõvadus, habras teras, halb elastsus ning seda on raske lõigata ja puurida. Lisaks ei ole soovitatav kasutada õõnesterast, nagu ruudukujuline teras ja toruteras, kuna terase siseküljele on raske roostevastast värvi kanda. Põhjapoolse külma ja kuumuse muutumise tõttu saastab terasele tekkiv vee kondenseerumine ja rooste lae ja seinad, seades tõsiselt ohtu turvalisuse.
Enne kanaliterase kinnitamist tuleks kanaliterase külg vastu seina värvida roostevastase värviga. Kuid muud osad tuleks pärast keevitamise lõpetamist värvida, vastasel juhul mõjutab see keevitustööd. Samal ajal peavad I-tala ja kanali teras olema samade spetsifikatsioonidega ning põhikiil peaks olema valmistatud tugevast terasest ning vahepealne keevitamine on rangelt keelatud.
Ühendusosas on kaks enamkasutatavat polti "laienduspoldid" ja "keemilised poldid". Neil on erinevad omadused, millest igaühel on oma eelised ja puudused. Laienduspoldid on füüsilised ühendused, mis toetuvad siseseinte (talade) kinnitamiseks ülestõusmisel raudlehtedele ja on vibratsiooni suhtes suhteliselt talumatud. Keemilised poldid sõltuvad poltide tahkestamiseks kemikaalide ja betooni vahelisest keemilisest reaktsioonist. Kuigi see on tugevam, on sellel saatuslik nõrkus ja see ei talu kõrgeid temperatuure, mistõttu tuleb see valida ja kasutada pärast keevitustööde lõpetamist. Parim on kasutada pikendatud paisukruvisid.
Lõpuks tuleb enne ehitamist võtta kaitsemeetmed. Kasutage "kolmeosalist komplekti" – kindaid, prille ja maski. Lisaks, mida suurem on teras, seda parem. Kaaluda tuleb omakaalu küsimust. Optimeerige nii palju kui võimalik sellistest aspektidest nagu disain, tehnoloogia ja materjalid, et tagada pööningukonstruktsiooni ohutus ja töökindlus.
