Dekarboniseerimine viitab nähtusele, et süsinikusisaldus terasmaterjali pinnal selle kuumutamisel väheneb. Dekarboniseerimise olemus seisneb selles, et terasmaterjalis sisalduv C-element reageerib kõrgel temperatuuril H-elemendi või O-elemendiga, moodustades CH4 või CO. Dekarboniseerimisprotsess hõlmab O-elemendi difusiooni terasmaterjali sisemusse ja C-elemendi difusiooni terasmaterjali väliskülg, nii et dekarboniseerimiskihti saab moodustada ainult siis, kui dekarbonisatsiooni kiirus on suurem kui oksüdatsioonikiirus. Kui terasmaterjali oksüdatsioonikiirus on suur, ei ole dekarboniseerimise nähtus ilmne ja dekarboniseerimiskiht oksüdeerub, moodustades oksiidnaha, kuid suhteliselt nõrga oksüdatsiooniga atmosfääris võib see moodustada ilmsema sügava dekarboniseerimiskihi.
Dekarboniseerimine on süsiniku kadu terase pinnal, mis jaguneb üldiselt kahte tüüpi
① Osaline dekarboniseerimine
(2) Täielik dekarboniseerimine (süsinikusisaldus teraseproovi pinnakihis on madalam kui süsiniku maksimaalne lahustuvus ferriidis)
(Märkus: täielikult dekarboniseeritud kihis on ainult ferriitkude.)
Enamiku terasmaterjalide puhul põhjustab dekarboniseerimise nähtus terasmaterjalide jõudluse halvenemist, mistõttu dekarboniseerimiskihti peetakse terasmaterjalide defektiks, eriti mõne eriterase (nt tööriistateras, laagriteras, kiirteras jne), mõjutab dekarboniseerimiskiht tõsiselt selle jõudlust. Keemilise koostisega dekarboniseeritud kihi süsinikusisaldus on madalam kui normaalsel koel, metallograafial on dekarboniseeritud kihis tsementatsiooni (Fe3C) sisaldus väiksem kui normaalsel koel ning katte tugevus ja kõvadus. dekarboniseeritud kihi mehaanilised omadused on madalamad kui normaalsel koel.
Dekarboniseeritud kihi määramine
Meetodi valik ja selle täpsus sõltub dekarbonisatsiooni astmest, mikrostruktuurist, süsinikusisaldusest ja komponentide kujust.Tavaliselt määratakse see metallograafilise meetodi, kõvaduse meetodi, keemilise või spektroskoopilise meetodi abil.Täpsed üksikasjad, millele võite viidata: GB/T 224-2008 terase dekarboniseerimiskihi sügavuse määramise standard
KOKKU dekarboniseeritud kihi määramine – keskmise süsinikusisaldusega terases ja vähelegeeritud terases eristub see ferriidi ja muude kudede koostise suhtelise muutuse poolest.Kaugus pinnast kuni punktini, kus kude ei ole maatrikskoest eristatav, mõõdetakse mikromeetrilise okulaari abil või otse mikroskoobi lihvekraanil.Iga proovi jaoks tuleks sügavas ühtlases dekarboniseerimispiirkonnas asuvas vaateväljas teha mitu juhuslikku mõõtmist (vähemalt 5 korda) ja nende mõõtmiste keskmine väärtus võetakse dekarboniseerimiskihi kogusügavusena.Tööriistaterase, laagriterase ja vedruterase puhul mõõdetakse dekarboniseeritud kihi sügavust dekarboniseeritud kihi kogusügavusena.
TÄIELIK DECARBONISATSIOONI KIHTI määramine -- TÄIELIK DECARBONISATSIOONI kiht viitab proovi pinnale pärast kogu ferriidse organisatsiooni dekarboniseerimist, seetõttu tuleks mõõtmist mõõta pinnast kuni tsementiidi või PEARliidi esinemiseni selles punktis või ferRIitilise organisatsiooni täieliku läbilaskvuse tekitamine kogu dekarboniseerimiskihi sügavusele.
Dekarboniseeritud kihi mõju protsessi jõudlusele
(1) Pärast seda, kui terasmaterjali pinnale on moodustunud dekarboniseerimiskiht, toimub terasmaterjali pinna ja sisestruktuuri erinevuse ning selle lineaarse paisumisteguri erinevuse tõttu erinevate kudede transformatsioon ja ruumala muutus. karastusprotsess tekitab tohutu sisemise pinge ja dekarboniseerimiskihi moodustumine toob kaasa teraspinna tugevuse vähenemise. Edasise töötlemise käigus võib osade pind praguneda.
(2) Karastavat kuumtöötlust vajavate terasmaterjalide süsinikusisaldus väheneb pärast dekarboniseerimiskihi moodustumist pinnale ja karastatud martensiiti ei saa muuta või seda ei saa täielikult muuta, mille tulemuseks on terasmaterjalide kõvadus ja tugevus. ei vasta nõuetele ja kasutamise käigus on kerge tekkida kontakti väsimuskahjustusi.
(3) Terasmaterjali dekarboniseerimiskiht vähendab selle väsimustugevust ja töödeldud osade ja komponentide kasutamisel ilmneb enneaegne väsimuskahjustus.
(4) detailide pinnale moodustunud dekarboniseerimiskihti (must osa) ei töödelda, mis toob kaasa osade töövõime vähenemise; Kui dekarboniseerimiskihi sügavus on töötlemisvarust väiksem, saab selle töötlemisel täielikult ära lõigata, ilma et see mõjutaks osade jõudlust; Kui dekarboniseeritud kihi sügavus on suurem kui töötlemisvaru, ei saa seda mehaanilise töötlemise käigus täielikult ära lõigata (osa dekarboniseeritud kihist jääb alles), mis halvendab osade jõudlust. Ebaõige sepistamisprotsessi tõttu ilmneb osade pinnal olev dekarboniseerimiskiht lokaalse akumuleerumisnähtusena ja töötlemise käigus ei saa dekarboniseerimiskihti täielikult ära lõigata, allesjäänud dekarboniseerimiskiht põhjustab osade ebaühtlase töö. , võib tõsine osa osade praagini.
Meetmed dekarboniseerimise vältimiseks
(1) Osade kuumutamise protsessis proovige vähendada küttetemperatuuri ja vähendada kuumutamisaega kõrgel temperatuuril, määrata mõistlik kuumutuskiirus ja lühendada kogu kuumutamisaega.
(2) Kujundage erifunktsiooniga kütteahi, kontrollige rangelt küttekolde kütteatmosfääri, nii et ahjus olev gaas oleks neutraalne ja kaitsva toimega.
(3) Termilise töötlemise käigus, kui see mõnel erilisel põhjusel peatatakse, tuleks kütteahju temperatuuri alandada, et oodata töötlemise ja tootmise jätkumist. Liiga pika seiskamisaja korral tuleb soojendatavad materjalid välja võtta või kütteahjuga jahutada.
(4) külmdeformatsiooni töötlemise protsessis peaks püüdma kontrollida lõõmutamise arvu keskmises protsessis ja vähendada lõõmutamistemperatuuri, vajadusel võib seda pehmendada ja karastada, et vähendada dekarboniseerimiskihi moodustumist, lõõmutamine ja pehmendamine karastamine kuumtöötlustoimingud tuleb läbi viia kaitsekeskkonnas.
(5) Kõrgel temperatuuril kuumutamisel võib terasmaterjali pinnale lisada katte- või kattekaitse, et vältida terasmaterjali oksüdeerumist ja dekarboniseerumist.
(6) Valige terasmaterjalide töötlemisel õige toiming (nt osade töötlemisvaru suurendamine), et toodetud dekarboniseeritud kiht oleks täielikult ära lõigatud.
