Isekeermestavate kruvide pinnatöötlus : Enamik isekeermestavaid kruvisid on kaetud tsingitud või tsinkfosfaadiga. Kaadmiumplaati kasutatakse harva selle kõrge hinna ja toksilisuse tõttu. Kui välimus on oluline, võib valida nikli või kroomimise.
Üks on see, et kõrvaldamise välimus mitte ainult ei suurenda mastaapi (nt vähenenud õõnsus jne) ja ei meeldi välimus kõrvaldamine mõjutab pöördemomenti, pinguta ulatust, seost tugevuse vahel, nii et katsete tegemisel tuleb hinnatud vastavalt galvaniseerimisele, kaadmiumiga katmiseks või fosfaadi kõrvaldamiseks kehtivad erinevad reeglid. Kehtiva kruviava läbimõõdu testimisel peavad kasutatavad kruvid olema sama välimusega kruvid.
Teine on see, et suure kõvadusega väikesemahulisi isekeermestavaid kruvisid ei kasutata sageli vesiniku rabeduse tõttu. Isekeermestavaid kruvisid raua sissemurdmiseks ei tohi visata süsivesikutesse. Pärast karboniseerimist tekitab utiliseerimine suure kõvaduse ja kõrge süsinikusisalduse, kui selline olukord põhjustab plaadistamise või peitsimise rünnaku ja vesiniku hapruse kõrvaldamist.
Vesinikuhapruse test: vesiniku rabeduskatse eesmärk on peamiselt kontrollida, kas isekeermestava kruvi kruvide paigutuses on vesiniku jääk ja kas see muudab isekeermestava kruvi rabedaks. (Üldiselt ei teki haprust mõne aja jooksul ja sellele tuleb anda ainsaks näiliseks pingeks) kruvide katmine või kattekiht tuleks laadida vastavalt tabelis 3 toodud katsereeglitele nagu raud ja teras lameseibis, kandepind normatiivne tasane kruvipea all olev seib eristatav peatüüp , süvistatud tüüpi (ovaalsed) kruvid kasutavad sobivat faasitud vahega teraslehte. Pea alumisele kandepinnale paigaldatud tasase seibi või vahedetaili paksus peaks sobima kruvi maksimaalse kehtetu hamba pikkusega.
